kravitz

ma arvan, et ma ei eksi, kui ütlen, et lenny kravitzi kontserdil sattusin istuma ühe allilma pääliku tarankovi lähedusse. kõhetu kitsa näoga mees, kelle keha meenutas kaljuronijat. tema ja ta seltskond (paar üsna ta enda sarnast meest ning igaühel omakorda kaasas piitspeenike pikajuukseline überbeibe) seisid väljakul õige sissepääsu lähedal - seal polnud palju rahvast ja vajadusel oleks saanud kiiresti lahkuda. lisaks ihukaitsja, kahe meetri kanti musklis kiilaspea, kel tüdrukud polnud ja kes siis, kui teised õlut rüüpasid, lubas omale pisikese tassi teed või kohvi. enamasti keskendus ta ringivaatamisele. tukki ei paistnud tal küll olevat - kuid samas võidi olla üsna kindlad, et ka ülejäänud külastajail relv puudub, otsiti ju kõik sissepääsu juures läbi. tarankov näis hetkeks isegi muusikat nautivat, kuid enamiku ajast pühendas ta oma tibiga mingite isiklike probleemide arutamisele. kõige naljakama mulje sellest seltskonnast jättis suusamütsi ja maikaga kutt, kes olnuks nagu mingi kerge laksu all, ja ei pidanud paljuks enamiku möödakäijatega (eriti tüdrukutega) natuke lollitada.

kravitz ise rokkis minu meelest ka üsna mõnuga - eriti lõpp läks hoogsaks ja vahvaks. tore, et sellised mehed nii usinalt torusid (saks, trompet, tromboon) kasutavad. ja trummitüdruk oli tase!
kontserdi ajal juurdlesin, millise suurepärase pikksilma oleks saanud 500 millimeetrisest torust... ja lõpu poole, millise pildi oleksin teinud lainurgaga üle väljaku päikeseloojangus kumava taeva taustal kõrguva vastastribüüni poole, esiplaanil a le coqi müüjate lambikeste rida nagu vaimustunud fännide süüdatud sigaretisüütajate valgus...
aga jah, sellisele kontserdile minusugune ju kaamerat kaasa võtta ei saa.