mureliku ema sissekanne

oma lapsepõlvest ei mäleta, et oleksin ise või oleks vend kannatanud päevi et mitte öelda nädalaid mingite kõhuhädade käes.
tõnu tabab selline tõbi aga mingi aja tagant ikka uuesti. kas on viimastel aastatel maailma tekkinud mingi võitmatute kõhuviiruste hord? kuulen ka suuremaid ja väiksemaid sõpru nende üle kaebavat. mis see väike kõhulahtisus ära ei ole, ütlete? ega ei ole muidugi, aga kui see kestab kolm nädalat jutti, teeb murelikuks küll. kui laps ei söö päevade viisi muhvigi, on väsinud ja kuri - siis on see lihtsalt nõme. häda võib muidugi ajada ka tulevate hammaste kaela ja loodan, et seekord nii ongi.
õnneks hakkab tüüp vist paranema. täna käisime pahklas kondamas. tõnn solberdas sirge seljaga läbi kõigist kõige suurematest lompidest ja mudaaukudest, käis seejuures kõhuli vaid korra, ronis suure kivi ja veel suurema mäe otsa, neist viimasest tuiskas ka pootsmanniga kiiruses võisteldes alla. tundub, et meil oli väga timm hommik.