turundustegu

tõnu on suur puslemaan ja eile talle uut puslet otsides sattusin lotte-omade peale. mida oli võimatu ostmata jätta.
lotte raamatu kinkis hea heiki meile jõuludeks, ja see on tõnul laura vana valteri poluaabitsa kõrval praegu üheks lemmik lehitsemisvaraks.
kui keegi peaks andma välja mingit aasta turundusteo preemiat, esitaks mina lotte kandidaadiks. kleepsuraamatud, värviraamatud, postmark, dvd - millal tulevad pehmed mänguasjad? igal juhul läheb kaubamärgi kloonimine üliedukalt. tegelikult, sooja sõnumiga kodumaist päritolu lastekraami muretsen heal meelel. disney-puhhi asjade ostmiseks ei taha raha väga raisata, nende point on minu jaoks liiga läila ja massiline.
ps mõni nädal tagasi võttis keegi päevalehes arvustada autode-multikat. mingipärast väitis ta, et täiskasvanutel pole seal midagi vaadata, ja lastelgi mitte. mulle see film küll meeldis, ja tõnu vaatab seda ka heal meelel. talle meeldib eriti see koht, kus traktoreid ehmatamas käiakse ja nad ümber kukuvad (mis tuleb muide ameeriklaste kombest magavaid lehmi ehmatusega uppi ajada). filmis oli pointi, olid lahedad tegelased, see oli tõepärane ja nalja sai ka. ilmselt, kui võidusõit inimese täiesti külmaks jätab, ei ole seal tema jaoks tõesti midagi vaadata. aga siis ei saa oma arvamust teistele üldistada. seda ei juhtu muide sageli (et mitte öelda mitte kunagi), et inglaste car mõne multifilmi sünnist nii põhjalikult kirjutada võtaks kui ta seda autode puhul tegi. neil on komme mõttetustele mitte tähelepanu pöörata...