dagö

sõidad poolteist tundi üle mere ja kui siis jalad kuskil vaikses lahesopis vette pistad, on selline tunne, nagu oleksidki kohale jõudnud. enam pole vaja kuskile minna. suur rahu.
leidsime tõeliselt mõnusaid rmk majakesi ja puhkekohti sealt saare pealt. nad on kõvasti vaeva näinud. vast need paigad mõnda aega kestavad ka enne kui aeg ja heavy-userid oma töö teevad. ja kuigi need kohad on kõigile võrdselt avatud, leidus ikka mõni kõvem mees, kes tee peale lindi lihtsalt ette tõmbas, et keegi teine ligi sõita ei julgeks. kuigi ruumi jätkus rohkem kui ühele seltskonnale. kui sa juba oled nii tegija vend, osta siis oma krunt ja pane sinna tõkkepuid ja keelumärke ette nii palju kui kulub.
hiiumaal see veel töötab, et kui kaardilt leiad teeotsa, mille äärde maju märgitud pole, satud suure tõenäosusega inimtühja paika. aga selle järgi otsustades, mis kassari kandis toimub, ei jätku sealgi vist seda lõbu kauaks. reedel tagasi tulles oli praamijärjekord saareletahtjaist igal juhul hiiglama pikk.