väga-väga kahju

aitasime eile sõpradel ühte pilti välja lõigata-puhastada. mõni inimene on selline, kes jääb alati kas juhuslikult või meelega kaamera eest varju. näiteks minu ema hakkab ka valju häälega protesteerima, kui temast pilti tahetakse teha. ja siis võib üks kord tekkida olukord, nagu nüüd, et ei olegi sellest inimesest, kes ju ometi on väga kallis, (peaaegu) mitte ühtegi pilti. millest on hirmus kahju. millegipärast arvan, et pildid aitavad inimesi paremini meenutada. eriti neil, kes neid näiteks kunagi lastena nägid ja enam hästi ei mäleta. või ei ole üldse kunagi näinud.
see, mis meie sõbra emaga juhtus, on aga täiesti uskumatult julm ja ebaõiglane. tunneme südamest kaasa.