maguskirbe lõhn

tee kõnnu äärde oli täna täis äsjalangetatud puude maguskirbet lõhna. teeveeres seisid palgivirnad ja laasitud okste hunnikud.
metsavärskete puude lõhn mulle iseenesest meeldib. meenutab lapsepõlve, kui sai isa töökohas, saeveskis ringi luusitud. seal oli põnev ja teistmoodi.
aga seal kõnnu tee ääres oli see lõhn ka kuidagi kurjakuulutav. kõik nägi teistsugune välja, kui varasematel kordadel. avaram, tühjem, moodsam. inimestele, kes järve lähedal tähendab see areng kindlasti, et nad on tsivilisatsioonile (kohilale) nüüd lähemal, et varsti täidetakse ehk seda metsateed, see pole enam nii hullusti rööpas ja kodu juurest alevisse pääsemiseks ei pea enam omama traktorit või maasturit.
aga minu jaoks oli sõnum, mida langetatud puud kuulutasid, kurb. järve äärde pääseb varsti lihtsamini, seal hakkab käima rohkem rahvast, ja see koht ei ole enam nii tore kui varem.

tegelikult oli esimesi märke tsivilisatsiooni räigest pealetungist märgata juba sügisel. mõne õllepurgi või muud prügi leidis sealt varemgi, kuid siis ilmus teeäärsetele varemetele selline silt. kes peaks niisuguse asja peale üldse tulema, et kuskil metsas vana maja varemeid lammutama hakata?
muidugi, pole üldse minu asi õiendada, mis selle rabajärve või sinna viiva tee ääres toimub. puudub mul igasugune (omandi)õigus sealsetele maadele. paari viimase aastaga on see koht lihtsalt kuidagi omaks saanud. oleme seal käinud hirmsa pakasega, lambanahka mässitud laps kelgu peal turvahällis õndsalt magamas. käisime tõnuga kord kevadel laurale lõpupeo puhuks lilli korjamas. pootsmann on mind paaril korral üritanud rabajärve ära uputada ja korra libedal purdel jalust maha jooksnud, nii et korralike miinuskraadidega jäätuma kippuvate riietega mööda metsa ringi kondasin. oleme palaval suvel endukaga sinna ujuma sõitnud. kui on hea aasta, kasvab seal tohutult kuuseriisikaid, või jälle pohli ja jõhvikaid. olen seal palju üksi käinud, sookurgi kuulanud, kogemata kitsi ehmatanud ja ise ehmunud, pilte teinud. seal on hea.
praegu on tunne, et koht, mis on "oma" (selles mõttes, et mul on sellega mingi side ja tunnen end seal hästi) hakkab käest libisema. huvitav, kas see proua, kes järves igasuguse ilmaga ujumas käib, tunneb midagi sarnast? või see pere, kes peegelsiledal jääl talvel suusaringe mõõdab?

täna, kõnnu ääres