of what you are shown

foto.diibi küljel on viited time´i ja reutersi aasta parimatele fotodele. neid vaadates torkas silma, kui kitsas ja enesekeskne on maailm ameeriklaste jaoks. või pigem kui väike on see maailm, mida neile näidatakse. näiteks illustreerivad time´is iraagi sõda ainult pildid ameerika sõduritest, kes seal sõdivad, või kes on seal kannatada saanud. reuters näitab seda aga ka iraagi vaatenurgast. american photo detsembrinumbris oli samal teemal lugu - kuidas ameeriklastel jäävad nägemata head pildid, mille sageli on teinud ameeriklased ise. mina sain sealt aru, et väljaanded kardavad sageli trükkida materjali, mis võiks kuidagi "mustata" ametlikku või üldlevinud arvamust sellest, milline on elu. oma kogemuse ja nähtu põhjal oskan öelda, et eestis on küsimus sageli piiratud trükipinnas ja toimetaja eelistustes - mis sageli kalduvad hindama teksti illustratsioonidest olulisemaks.
mis iganes. siin tagadil on talv. mõni tunneb siin võibolla oma käekirja ära...

at the foto.diip.ee site there are links to time´s and reuters´ pictures of the year. looking at these it struck me how narrow and selfcentred the world is for the americans. or rather, how small the world is that is shown to them. in time, the war in iraq for example is only depicted by the american troops who are battling there of who have suffered. in reuters, they also show it from the iraqi side. american photo had an article in their december issue about this - why americans miss out on great pictures that are often taken by americans themselves. i gathered from the story, that the publications are often afraid to print stuff that could somehow "offend" the official or mainstream version of life. from what i know and have seen, in estonia it is often a question of limited space and of the editor´s priorities - which tend to favour text over illustration.
anyway, it is winter here in tagadi. some of you may recognize their handwriting...