teistel jalus

mitut lugu tehes olen hakanud mõtlema, et hobidega tegelemine läheb varsti üsna keeruliseks. praegu häirid sa teisi, kui sõidad näiteks krossi või käid atv-ga metsa all müristamas. see on ju lihtsalt väljakannatamatu lärm ja kuna sõiduriistad pole päris street-legal ega tohi nendega ka looduses oma suva järgi sõita, on nende vastu lihtne võidelda, kui selleks ainult tahtmist peaks jätkuma.
aga ma olen üsna kindel, et varsti leidub ka neid entusiaste, kellele näiteks ratsahobused või koerad pinda käivad. ma ise olen küll siin külas väikesi metsateid mööda koeraga käies väikest viisi vihanud ratsahobuseid, kelle hunnikud tee peal, mille vastu koer ebatervet huvi tunneb. muidugi mitte sedavõrd, et kuskile kaebama minna, sest see oleks lihtsalt tobe ja küll leiduks kohe mitugi inimest, kellele minu koer ei meeldi.
mind isiklikult ei häiri krossikad ka. kui nad mõistuse piires tegutsevad. ühele poisikesele ma ükspäev tegelikult ütlesin, et siin maja hoovis nad ei ole väga teretulnud oma masinatega poosetama. ma lihtsalt pole nende sõiduoskuses ega selles, et suudavad lapsi ja teisi liiklejaid-olendeid tähele panna ning adekvaatselt reageerida, päris kindel. ma arvan, et see oli mõistlik palve. kahju muidugi on, et poistel kuskil mõistlikus kohas sõita pole ja nad siin küla vahel (kiivriteta) ringi kihutavad. natuke hirm ka nende pärast, aga kui nad ise ei hooli, siis on minu muretsemisest vähe kasu.
millegipärast lihtsalt arvan, et enamik inimesi nii tolerantsed pole. teistele kauna keerata pakub ilmselt ka teatud hasarti, pealegi pole see eriti keeruline. ikka jääd sa oma hobiga kellelegi ette. kuigi võiks ju olla nii, et kõik mahuvad üksteise kõrvale ära. millegiga, mis sulle meeldib, tegeleda, on igal juhul parem, kui niisama viina võtta või teleka ääres logeleda.

röövel

yhe väikese röövli teise synnipäeva puhul sai täna pakamäel käidud. see on üks pisemat sorti ilus vana paekivimurd raikküla lähedal raplamaal. sai kõvasti ronida ja luurekat mängida ja joonistada. kõik oli tore, kuni tagasitulles selgus, et maja mahapõletamise katse siiski ebaõnnestus. hea, et rommi ja liina täna kuskile ära sõita ei otsustanud. pliit tuleb nüüd tõesti välja vahetada, muud ei jää üle. kuidagi liiga palju asju on korraga vist...

võõrustajad

pääsukesed ja lahked inimesed andsid meile mõned päevad oma aidas öömaja

inglise fänn

üks lõbus albionile kaasaelaja käis külas

uddevallas

tanel (üleval) ja aigar leokit vaatamas nädalavahetusel. uhke rada, mida saab kõrgete kaljude pealt jälgida. mõlemal jäi teine sõit kahjuks pooleli. aga neid lähedalt näha oli ikka jube äge.
axvalla tankimuuseum, kuhu juhuslikult sattusime, oli ka väga uhke. seal nägi tõesti igasuguseid soomustatud imemasinaid. ja motala muuseumis oli väikesele pinnale välja pandud uskumatult palju igasugu mootorsõidukeid ja nendega samast ajastust pärit kraami. alates automudelitest ja lõpetades vanade telekate-raadiotega. järve äärne linn ise oli ka jube armas, nii palju, kui seda näha jõudsime.
aga trollhättani saabimuuseumile eelistan mina iga kell uusikaupunki oma. see rootslaste üritus oli liiga lakutud ja viimase peal disainitud, soomlaste oma oli palju põnevam ja maalähedasem.
ja üldse oli täitsa äge mööda väikesi kesk-rootsi linnakesi ringi kolistada. ei peagi tuhandete kilomeetrite kaugusele sõita ponnistama, lähemal on ka vahva.