rohkem on parem?

teisipäeval, estonia talveaias
asmer lasi endast juubeliks raamatu kirjutada. ma arvan, et üldjoontes pole see vale, kui nii ütlen. minu isiklik arvamus on, et urmas oti asemel võinukski kogu asja kokku panna tarmo riisenberg. raamat ei ole siiski ajakiri, et seda enamasti (kui see ei ole just hiilgav intervjuu) intervjuu vormis lahendada. tarmo kroonika raamatu tagaosas on temale omaselt põhjalik ja asjatundlik. ülejäänud teos: on tore, et see on olemas, ja hämmastav, mida on võimalik nelja kuuga ära teha, kui inimestel on kindel tahtmine ja ka raha, et oma tahtmist teostada. aga seal on siiski üritatud katta kõike, samas aga tehtud palju tühje sõnu. kuigi ei saa salata, et raamatust leiab nii naljakat, ootamatut, kurvastavat kui põnevat.

lumi on vahva

eile, tagadil

sümpaatsed esinejad

rahvusraamatukogus oli põleva kivi konverents. üllatavalt sümpaatsed olid marina janssen (ökoloog) ja vladimir aleksejev (aü). sügavalt ida-virumaalt. venekeelsed, venelased. sõnumiga: kuulake meid ka ära ja ärge kartke meid kaasata arutelusse, mis meid väga otseselt puudutab.

naise portree (armas lugu, nr 87)

Varsti on tulemas soojemad ilmad
Lastel on köha nad magavad
Kui ma teen vaikselt ahju ees suitsu
Mees magab teises toas üksinda

Minul on vahel imelik tunne
Otsekui aastaid ei olekski
Lapsena mängisin mõmmiga kodu
Kõik oli nii nagu praegugi

Tundub et siis olin paljugi targem
Lahendus leidus mul alati
Praegu ma vahel ei saa hästi aru
Kuidas ja mida pean tegema

Kas üldse on õige et teile sest räägin
Või targem oleks mul vaikida
Ainus mis kindel ja iial ei muutu
Armastus siis ja praegugi

Nüüd lähen vaatan kas tekid on peal neil
Ja kuupaistet katavad kardinad
Poen su kaissu ja kindel on tunne
Head ööd head ööd siis teilegi

Kollane tänavakastmisauto
Tiirutab mu unedes
Peseb kõik ära ja koristab prahi
Ärkan kui sina mind kallistad

(alla on Andrus Rootsmäe veel käsitsi kirjutanud: "Nii ma sind näen! Ausalt! Kärt Johansoni "portree"".
raamat on 89. kõik on armsad lood.)

täielik luksus

kes tahab näha eriti suuri ilusaid looduspilte, võiks sõita kõrvemaale matkakeskusesse. seal metsa vahel väljas lofo esimene number. A1 ja A0 formaadis. poest saab varsti 100 lehekülge kvaliteetset luksust praegu 65 krooniga.
jüssi arvas, et EHK on sellise ajakirja sünniks aeg küps - selles mõttes, et on mida avaldada.
üsna hull ettevõtmine niisugune asi asutada. aga enesekindlusest tegijatel svenil ja jaagul puudu olevat ei näi. üllitis näeb väga ilus välja. seal ei ole väga palju ajakirjandust, küll aga hulgaliselt ilusaid pilte.

tähtsad kohad

meie külapoe sirje müüs jõuluajal poe uutele omanikele maha. sipelga pood oli hästi kõva koht enne, sealt sai kõiki asju, mida vähegi kodus tarvis. kui näiteks küpses plaan valmistada šokolaadikooki, sai sipelgast kõik vajaminevad asjad (kaasa arvatud hädavajalik porter koogi sisse). mulle kangesti meeldis, et ei pidanud linnas või kuskil kaugel poes käima. võis rahulikult üle tee marssida ja oma ostud ära teha. ainult sularaha pidi olema, seda sai küll vahel spetsiaalselt toomas käidud, et sipelgasse minna.
ma ei tea, kas uued omanikud alles võtavad hoogu või ei ole nad nii usinad tegijad kui sirje, aga enam ei saa meie poest sugugi kõike, mida vaja. sellest on kangesti kahju.
tegelikult on see suur traagika, kui mõni koht, kus sa oled harjunud käima, ära kaob või muutub selliseks, et temast sinule enam kasu ei ole. kadri rääkis kord, kuidas ta käib ühest poest viljandist (ise elab haapsalu lähedal) pesupulbrit ostmas - nii hea pulber on. ma ise käisin kunagi balti jaama lähedale taarapunkti purke ja pudeleid viimas - see oli ainuke koht, mida ma teadsin, kuhu sai peaaegu kõik taara ära anda. isegi siis käisin kalamajja, kui juba siin maal elasin. nüüd ma siiski enam ei ole seda pikka teed ette võtnud, vaid kasutan saku rocco poe automaadi teeneid, ja ülejäänu läheb konteinerisse. ja muidugi, kui mul veel renault oli, siis käisin seda ju pärnus kaido juures remontimas - ka siis veel, kui kaido enam renault´sid ei müünud. kahjuks ta saabidega ei tegele...
veider, kui pikka maad oled nõus jalge alla võtma, et näiteks mõnes poes käia, mis sulle meeldib või kus oled harjunud käima.

piilub

kolmapäeval, kurtnas

maguskirbe lõhn

tee kõnnu äärde oli täna täis äsjalangetatud puude maguskirbet lõhna. teeveeres seisid palgivirnad ja laasitud okste hunnikud.
metsavärskete puude lõhn mulle iseenesest meeldib. meenutab lapsepõlve, kui sai isa töökohas, saeveskis ringi luusitud. seal oli põnev ja teistmoodi.
aga seal kõnnu tee ääres oli see lõhn ka kuidagi kurjakuulutav. kõik nägi teistsugune välja, kui varasematel kordadel. avaram, tühjem, moodsam. inimestele, kes järve lähedal tähendab see areng kindlasti, et nad on tsivilisatsioonile (kohilale) nüüd lähemal, et varsti täidetakse ehk seda metsateed, see pole enam nii hullusti rööpas ja kodu juurest alevisse pääsemiseks ei pea enam omama traktorit või maasturit.
aga minu jaoks oli sõnum, mida langetatud puud kuulutasid, kurb. järve äärde pääseb varsti lihtsamini, seal hakkab käima rohkem rahvast, ja see koht ei ole enam nii tore kui varem.

tegelikult oli esimesi märke tsivilisatsiooni räigest pealetungist märgata juba sügisel. mõne õllepurgi või muud prügi leidis sealt varemgi, kuid siis ilmus teeäärsetele varemetele selline silt. kes peaks niisuguse asja peale üldse tulema, et kuskil metsas vana maja varemeid lammutama hakata?
muidugi, pole üldse minu asi õiendada, mis selle rabajärve või sinna viiva tee ääres toimub. puudub mul igasugune (omandi)õigus sealsetele maadele. paari viimase aastaga on see koht lihtsalt kuidagi omaks saanud. oleme seal käinud hirmsa pakasega, lambanahka mässitud laps kelgu peal turvahällis õndsalt magamas. käisime tõnuga kord kevadel laurale lõpupeo puhuks lilli korjamas. pootsmann on mind paaril korral üritanud rabajärve ära uputada ja korra libedal purdel jalust maha jooksnud, nii et korralike miinuskraadidega jäätuma kippuvate riietega mööda metsa ringi kondasin. oleme palaval suvel endukaga sinna ujuma sõitnud. kui on hea aasta, kasvab seal tohutult kuuseriisikaid, või jälle pohli ja jõhvikaid. olen seal palju üksi käinud, sookurgi kuulanud, kogemata kitsi ehmatanud ja ise ehmunud, pilte teinud. seal on hea.
praegu on tunne, et koht, mis on "oma" (selles mõttes, et mul on sellega mingi side ja tunnen end seal hästi) hakkab käest libisema. huvitav, kas see proua, kes järves igasuguse ilmaga ujumas käib, tunneb midagi sarnast? või see pere, kes peegelsiledal jääl talvel suusaringe mõõdab?

täna, kõnnu ääres

päike

kolmapäeval, tagadil

turundustegu

tõnu on suur puslemaan ja eile talle uut puslet otsides sattusin lotte-omade peale. mida oli võimatu ostmata jätta.
lotte raamatu kinkis hea heiki meile jõuludeks, ja see on tõnul laura vana valteri poluaabitsa kõrval praegu üheks lemmik lehitsemisvaraks.
kui keegi peaks andma välja mingit aasta turundusteo preemiat, esitaks mina lotte kandidaadiks. kleepsuraamatud, värviraamatud, postmark, dvd - millal tulevad pehmed mänguasjad? igal juhul läheb kaubamärgi kloonimine üliedukalt. tegelikult, sooja sõnumiga kodumaist päritolu lastekraami muretsen heal meelel. disney-puhhi asjade ostmiseks ei taha raha väga raisata, nende point on minu jaoks liiga läila ja massiline.
ps mõni nädal tagasi võttis keegi päevalehes arvustada autode-multikat. mingipärast väitis ta, et täiskasvanutel pole seal midagi vaadata, ja lastelgi mitte. mulle see film küll meeldis, ja tõnu vaatab seda ka heal meelel. talle meeldib eriti see koht, kus traktoreid ehmatamas käiakse ja nad ümber kukuvad (mis tuleb muide ameeriklaste kombest magavaid lehmi ehmatusega uppi ajada). filmis oli pointi, olid lahedad tegelased, see oli tõepärane ja nalja sai ka. ilmselt, kui võidusõit inimese täiesti külmaks jätab, ei ole seal tema jaoks tõesti midagi vaadata. aga siis ei saa oma arvamust teistele üldistada. seda ei juhtu muide sageli (et mitte öelda mitte kunagi), et inglaste car mõne multifilmi sünnist nii põhjalikult kirjutada võtaks kui ta seda autode puhul tegi. neil on komme mõttetustele mitte tähelepanu pöörata...

suur väike

post tõi viimase cheese´i. meeldis üks ameerikas elava eesti fotograafi kersti malvre mõte: "alusta väikselt, aga suure ideega, ole truu oma nägemusele, ära anna kunagi alla."
kuus korda aastas, 112 külge + kaaned, viimases numbris lugesin 13 reklaami. fotokaubamüüjad on hakanud endale reklaami tegema, mis sest, et ilmutusteenus ei ole vist enam nii hea äri kui filmari hiilgeaegadel.
uudis oli veel see, et ilmuma hakkab loodusfoto ajakiri. võiks siis ka lisaks motomaaniale näiteks krossiajakirja välja andma hakata :)

lootus

äkki see aasta tuleb parem?