must meeskonnaliige (a crewmember covered with ash) 

otse �les m��da seina (straight up the wall) 

vaade �levalt teisele tuham�ele ja tehasele (view from up there, another ash-hill and a factory) 

hull tuhamägi (crazy ash-hill)

laupäeval mäkketõusuvõistlus baltikumi kõrgemal inimese rajatud mäel (220 m) kiviõlis. kui ma mäest üles roomasin, meenus mulle, kuidas ma eelmisel aastal marjamäest üles ronisin, ise üheksandat kuud rase. see mägi oli raskem, eriti allatulek...
kuid vaade sealt ülevalt oli suurepärane, kuigi ümberringi on suures osas tööstusmaastik. mäepealsed olid kõik tuhast mustad. tänasin jumalat, et vihma ei sadanud. üks hull kohalik kutt erxs on seda üritust nüüd mõned aastad korraldanud. pealtvaatajaid oli tuhandeid ja umbes 40 meest (ka hollandist, saksamaalt, soomest) proovisid oma mootorrattaga mäest üles sõita
(hillclimb at the highest artificial mountin in the baltics (220 m) in kiviõli on saturday. when i crawled up the hill, i remembered the time when i was climbing the marjamägi hill last year, nine months pregnant. this hill this time was harder, especially getting back down later...
but the view from there was splendid, even though it is an industrial environment around there mostly. everybody up there were black from the ash. i thanked god it wasn´t raining. a crazy local guy erxs has organised the event for some years now. there were thousands of spectators and about 40 men (also from the netherlands, germany, finland) who tried to drive up the hill with their motorcycles.)

riina 

heldur, ahto ja agu 

ahto remondib viljandis �gedat vana maja (ahto is renovating a splendid old house in viljandi) 

kontsert (concert)

kullo oli nii lahke ja lubas mul reedel viljandisse folgile minna. ta ise jäi tõnu ja pootsuga koju. see oli esimene kord viimase aasta jooksul, kus ei pidanud muretsema kellegi une- ega söögiaegade pärast. mõnus.
ma olin viljandis kogu päeva ja jõudsin tagasi järgmisel hommikul pool kolm. palju inimesi, palju muusikat. lava peal ja murul. aga ise kuulsin-nägin ainult ühte kontserti. elektriviiuliga meest tiit kikast. ta meenutas mulle natuke "tubular bells II-e". täitsa hea minu meelest. veider ainult, et sõbrad, kellega kontserdil olin, jäid mõlemad peaaegu magama, kuigi kikas andis oma viiuli ja arvutiga müra tegemisel endast parima. asi oli vist selles soojas ja pimedas saalis, kus ta mängis ning selles, et kell oli juba 11 õhtul.
kogu ülejäänud viljandi-aeg kulus sõprade nägemisele ja külastamisele. ja see oli tõeliselt mõnus. hea oli teid näha, margus, heldur, ahto, agu, riina, tiina, tiit, talvi, maku, and karl!
(kullo was so kind to let me go to viljandi on friday to see the folk music festival (www.folk.ee/2005) there. he stayed at home with tõnu and pootsu. it was the first time in a year when i didn´t have to worry about anybody´s bedtimes and feeding times. nice.
i was in viljandi for the whole day and got back home at about 2.30 AM the next morning. lots and lots of people, lots and lots of music. on-stage, off-stage. but i only heard and saw one concert. it was the man with the electric violin tiit kikas (www.tiitkikas.com). he reminded me a little of tubular bells II. he was quite ok, i think. weird, that the friends i was with at the concert, both almost went to sleep, although kikas did his best in making noise with his instrument and his computer. i guess, it was the fault of the warm and dark room where he played, and it was 11 PM, too.
all the other time in viljandi i spent on meeting and visiting friends. and this was really nice. it was nice to see you, margus, heldur, ahto, agu, riina, tiina, tiit, talvi, maku, and karl!)

murdosa jaani varandusest (a fraction of jaan�s treasure) 

mart 

kumb on puhtat�uline labrador? (which of these dogs is a pure breed labrador retriever?) 

labrador, kes ei ole päris labrador (labrador who is not really labrador)

käisime täna sõprade juures, kes elavad väikeses külas haapsalu lähedal. jaanil on veelgi rohkem mootorrattaid, mopeede, jalgrattaid ja mida kõike veel kui kullol... nende poeg mart on tõnust seitse kuud noorem. kadri on tõeline koduperenaine, sest ta läks meie kohalikust koolist muusikaõpetaja kohalt ära, et last sünnitada. aga ta võttis lapsega üksi ette reisi viljandisse oma pere juurde, et natuke värsket õhku hingata (seejuures ei juhi ta ise autot) ning oli mõned päevad tallinnas, enne kui me nad täna pärastlõunal peale võtsime.
ausalt öeldes, kui autosse on pakitud kaks titte, üks koer ja kolm täiskasvanut, siis on isegi lühike reis haapsalu lähedale päris kõva katsumus. tõnu käitumine on vabandatav ainult tänu sellele, et ta ei ole veel päris terve, kuigi paranemas...
jaanil ja kadril on ka koer viiking, kes näeb nii väga labradori moodi välja, et temas lihtsalt peab olema veidi labradori verd. ning kuna tema isaks on tundmatu suur must koer, siis võib see väga vabalt tõsi olla. viiking on isegi sama näljane nagu üks labrador peab olema:)
(today we visited some friends who live in a small village near haapsalu. jaan has even more motorcycles, mopeds, bicycles and what not than kullo does... their son mart is seven months younger than tõnu. kadri is a real housewife since she quit teaching music at our local school before giving birth to mart. but she took a journey to get some fresh air, alone with the kid to her family in viljandi (and mind, she does not drive) and stayed in tallinn for a few days before we picked them up this afternoon. well, with a car packed with two babies, one dog and three grown-ups even the short trip to their place was quite a handful. tõnu is excused for his behaviour only considering that he is still not well, but getting better...
jaan and kadri also have a dog viking who looks so much like labrador retriever that he must have some labrador blood in him. and since the father is an unknown large black dog, this could very well be true. viking is even as hungry as a labrador...)

leprechauns and dogs on motorcycles

tehume (from france, i gather) suggested i posted in english, too. as an english major i should be able to do this. but i am not sure, if i will be able to translate my life of a housewife alias freelance journalist and translator into english so that it would be somehow meaningful to people in britain or france or wherever, if they happen to read me. i´m also afraid, that my estonian to english skills are rather rusty since my time at the states in 1997/98...
but i will have a go at this small piece i wrote yesterday for my old newspaper Eesti Ekspress (www.ekspress.ee). i hope that they bother to publish it and some photos i took when we visited FIM Rally (www.fimrally.ee) in tartu on saturday.

Crazy motorists are putting fellow citizens in danger wrote Postimees last Thursday. With that article they fuelled the longlasting ill blood against motorists who wheelie and race like mad.
To illustrate their story the daily from Tartu used a photograph taken at the FIM Rally, and they warned that on the weekend there will be more motorcycles on Estonian roads than usual since more than 1100 motorcycles from 26 countries took part in the event.
Strange, that Postimees illustrated their rage story precisely with this event, because it is hard to find a gathering of motorists who would be as gentlemanly and peaceful as the participants of FIM Rally. The parade on Saturday through tartu was really awesome and joyful, despite the pooring rain. It was a rare occasion that there were so many motorcycles on the road at one time in Estonia and at this the colonnade was more organized than I have seen on any other local motoring event before.
Most of the motorists who had come to Tartu where older men and women with gray hair and beards who seemed to be the kind of people who have been through rain, snow and hail. The participation fee itself – 250 CHF per person – took care that no teenager motorcycle hooligans arrived in Estonia.
The most joyful group were the irish, who had dressed up as round-bellied leprechauns in their flag colours and who waved with contageous joy to all who had come to look at the parade. At the same time, one of the greek had brought along a small dog-motorist
Many of the motorcycles were big and heavy tourers or even tourers with sidecars, with which (for example with the 400 kilo Honda Goldwing) to wheelie is near impossible. Only in the italian camp the fiercer machines were in the majority, but they did not take ill use of them.
I do not want to suggest that the remarks of Postimees would be incorrect. Of course, the “mad riders” are getting on everybody else´s nerves – whether they drive on two, three or four wheels, and they are putting themselves and others in danger. Two bikers have already driven themselves to death this year in Estonia.
It is just that beside these madmen it would be nice to notice the orderly, calm and admirable riders – and there are plenty of them among Estonians, too. The nearest chance to convince oneself of that is this weekend at Jõgevatreff (www.jogevamc.ee).

kevadp�evaga ei saa laup�evast mootorratturite hulka tartu kesklinnas v�rrelda... (the amount of motorcyclists on saturday in Tartu is incomparable to the opening of the motorcycling season at the same place)  

�ks paljudest iirlastest (one of the many joyous irish)  

mina olen motokoer, hea k�ljekastis kaasa vedada:) (i am a motorcycle-dog, good to carry around in a sidebag)  

härjapõlvlased ja koerad tsiklitel

Hullud tsiklijuhid ohustavad kaasliiklejaid, kirjutas eelmise neljapäeva Postimees, ja õhutas oma artikliga ammust vihavaenu tagarattal sõitvate ja räigelt kihutavate mootorratturite vastu.
Oma loo illustratsiooniks kasutas Tartu päevaleht fotot Rahvusvahelisel Mootorrattaspordi Föderatsiooni motomatkajate kokkutulekust ja hoiatas, et nädalavahetusel sõidab Eestis tavapärasest mitu korda rohkem mootorrattaid, sest Tartus toimunud FIM Rallyl osales üle 1100 ratta 26 riigist.
Veider, et Postimees oma vaenulugu just selle üritusega illustreerida võttis, sest FIM Rally osavõtjatest härrasmehelikumat ja rahulikumat tsikliseltskonda annab otsida. Laupäevane paraad läbi Tartu oli tõeliselt uhke ja rõõmus üritus, hoolimata peaaegu pidevalt sadanud vihmast. Nii palju tsikleid sõidab Eesti korraga ringi üliharva ja seejuures oli kolonn organiseeritum kui mina varem siinseil motoüritustel näinud.
Tartusse olid kohale tulnud enamasti hallipäised ja –habemesed isandad ja emandad, kes oma oleku järgi otsustades käinud läbi vihmast, lumest ja rahest. Juba osalemise hind – umbes 2500 krooni inimese kohta – määras, et Eestisse ei saabunud mitte teismeliste motohuligaanide jõuk.
Kõige lõbusam seltskond olid iirlased, kes rõivastusid rahvusvärvides ümara kõhuga härjapõlvlasteks ja lehvitasid nakatava rõõmuga kõigile paraadi vaatama tulnuile. Samas oli keegi kreeklastest kohale toonud koguni väikese motokoera.
Suur osa rattaid olid suured ja rasked matkarattad või koguni külkad, millega nokka tõsta (näiteks 400-kilose Honda Goldwingiga) on peaaegu võimatu. Ainult itaallaste leeris olid ägedama minekuga masinad enamuses, kuid nad ei kasutanud neid sugugi kurjasti ära.
Ma ei taha öelda, nagu oleksid Postimehe väited valed. Muidugi käivad “hullu panijad” närvidele, sõitku nad kahel, kolmel või neljal rattal, ja ohustavad nii ennast kui teisi. Kaks mootorratturit on end sel aastal juba surnuks sõitnud.
Ainult et hullude kõrval võiks näha ka korralikke, rahulikke ja mõnusaid tsiklisõitjaid – ja neid leidub tegelikult küllaga ka eestlaste hulgas. Lähim võimalus selles veenduda on sel nädalavahetusel Jõgevatreffil. Või mõnel muul motoüritusel, mida toimub igal suvisel nädalalõpul mõnikord lausa mitu tükki.
(vaevalt, et Ekspress neljapäeval teksti avaldab, kuid saadetud see neile sai...)

eva ja junkermann 

eva uued kummikud 

keldris 

ilkka viib s�brale soome kutsikat. igal juhul on ta n��d �ra m�rgistatud... 

2 ratast, mootor puudub

mul on nüüd uus vana ratas. väga stiilne junkermann, mis on vist umbes sama vana kui ma ise ja millega varem sõitsid kullo õetütred. valge randiga kummid ja puha. kullo sättis seda natuke ja kui tuutu oma kõhu-nohutõvest terveks saab, siis hakkame mööda küla ringi kihutama:)

aastast 1898 

maal

minu meelest ei ole maal ainult lihtsad inimesed ja loodus. seal on mõned asjad, nagu see maja tõstamaa lähedal, kus tuutuga mõne päeva külas olime, mis on vanemad kui mina või minu vanemad või nende vanemad. sellele on hea mõelda. ja millegipärast on seal lihtne olla.
aitäh, tiina ja talvi ja karl!

veef�nn 

1 aasta

palju õnne sünnipäevaks, kallis poja!

aigi kruusiga 

k�lli tytrega;

keraamikute g�ng tohisool 

kravitz

ma arvan, et ma ei eksi, kui ütlen, et lenny kravitzi kontserdil sattusin istuma ühe allilma pääliku tarankovi lähedusse. kõhetu kitsa näoga mees, kelle keha meenutas kaljuronijat. tema ja ta seltskond (paar üsna ta enda sarnast meest ning igaühel omakorda kaasas piitspeenike pikajuukseline überbeibe) seisid väljakul õige sissepääsu lähedal - seal polnud palju rahvast ja vajadusel oleks saanud kiiresti lahkuda. lisaks ihukaitsja, kahe meetri kanti musklis kiilaspea, kel tüdrukud polnud ja kes siis, kui teised õlut rüüpasid, lubas omale pisikese tassi teed või kohvi. enamasti keskendus ta ringivaatamisele. tukki ei paistnud tal küll olevat - kuid samas võidi olla üsna kindlad, et ka ülejäänud külastajail relv puudub, otsiti ju kõik sissepääsu juures läbi. tarankov näis hetkeks isegi muusikat nautivat, kuid enamiku ajast pühendas ta oma tibiga mingite isiklike probleemide arutamisele. kõige naljakama mulje sellest seltskonnast jättis suusamütsi ja maikaga kutt, kes olnuks nagu mingi kerge laksu all, ja ei pidanud paljuks enamiku möödakäijatega (eriti tüdrukutega) natuke lollitada.

kravitz ise rokkis minu meelest ka üsna mõnuga - eriti lõpp läks hoogsaks ja vahvaks. tore, et sellised mehed nii usinalt torusid (saks, trompet, tromboon) kasutavad. ja trummitüdruk oli tase!
kontserdi ajal juurdlesin, millise suurepärase pikksilma oleks saanud 500 millimeetrisest torust... ja lõpu poole, millise pildi oleksin teinud lainurgaga üle väljaku päikeseloojangus kumava taeva taustal kõrguva vastastribüüni poole, esiplaanil a le coqi müüjate lambikeste rida nagu vaimustunud fännide süüdatud sigaretisüütajate valgus...
aga jah, sellisele kontserdile minusugune ju kaamerat kaasa võtta ei saa.

uks meisterdetektiiv blomkvisti maailma 

rakvere pisikabonen kirke 

anu katsetab vallim�el kiivrit 

maasikad, kadakad ja männid

eile rakvere vallimäele ronides lõhnas trepikõrvane hein mõnuga suve järele. meenus üks paarinädalane minek siinsamas tagadil, kui esimest korda sel suvel lõi ninna tõeline suve lõhn - kadakate, mändide, heina ja maasikate oma, mis meenutas lapsepõlviseid reise hiiumaale ja saaremaale.
rakvere rahvas on seal vallimäel palju vaeva näinud ja seal on nüüd igasugu põnevat vaadata-katsuda. michael jacksoni laulu järgi kirstust püsti tõusva koolnuga alustades ja vanade mõõkade-kiivritega lõpetades.
mina ei teadnudki, et rakvere on täitsa tore väike linn - pole seal varem eriti pikemalt ringi luusinud, ainult paar korda suts mõnda lugu tegemas käinud. seal oli üks tänav, kus umbes sada silma järgi täpselt ühesugust nõukaaegset maja. tundus, et mingi "kui naabril on selline, peab minul ka olema" teema. aga ka meisterdetektiiv blomkvisti tegevuspaikadele väärilisi kante.

kiila

sain üleeile kätte kaks soomest tellitud apulanta plaati. nende viimase kiila ja kahekordse kogumiku parimaid. nad on üks põhjus, miks mul on kahju, et ma soome keelest palju aru ei saa. aga ega vist kullogi, kes soomet hulga paremini oskab ja kelle käest ma neid esimest korda kuulasin, neist lauludest palju ei taipa. aga võibolla ei olegi see arusaamine nii tähtis. nad tunduvad kuidagi õiged - natuke kurvad ja õige palju käredad, aga mitte lahmivalt, vaid tasakaalukalt.

pilved ja torn