Café Gambara oli esimene kohvik, millesse ma seekord Milanos olles sattusin. Ja see oli ka pea ainus, kus ma viiel hommikul ja õhtul oma caffé latte macchiatot joomas käisin. Astusin kohvikusse esimest korda, kui oma hotelli otsisin. See asus nii pisikese tänava peal, et ei leidnud kohta Milano kaardi pealt üles. Teadsin vaid, et mu peatuskoht asub Gambara metroopetuse lähedal.
Metroost maa peale tõustes oligi Gambara kohvik esimene, mis silma torkas. Leidus üks lahke inglise keele oskaja ettekandja, kes seletas, kuidas via delle Forze Armatele jõuda, ja seal ei olnud õnneks midagi keerulist.
Järgmisel hommikul läksin Gambarasse kohvi jooma. Ja õhtul istusin seal klaasi veini taga. Mulle hakkas see koht väga meeldima. Ma ei näinud mingit põhjust, miks oleksin pidanud mõnda muud hommikukohvikohta otsima hakkama.
Selles kohvikus ei ole pealtnäha midagi erilist. Kulunud sisustus, neli-viis lihtsat lauda, kalender seinal näitab 2005. aasta detsembrit. Raadiost kostab mingi kohalik jaam, kus läbisegi liiklusuudistega lastakse vanu hitte nagu Bohemian Rhapsody või siis itaaliakeelset poppi. Seletamatul kombel sulandub sellesse segusse ka laes rippuv valgusti, millist nägin müügil ühes kesklinna kallis disainipoes.
Põhiline tegevus nagu Itaalia kohvikutes ikka, toimub leti ääres. Üksteise järel astuvad inimesed uksest, tellivad joogi (espresso, macchiatto, marrocchino, vms) ja joovad selle reelingule toetudes püstijalu ära. Vahel on rahvasumm leti ääres nii tihe, et on raske tellimuse esitamiseks löögile pääseda.
Leti kõrvalt läbipaistva kaanega serveerimislaualt leiavad nad lisaks mõne maitsva saiakese, mida kohvi kõrvale haugata.
Mõni siseneja, nagu näiteks kõrvaklappidest muusikat kuulav tüdruk, kes vasaku kõrva pealt klapi tõstis vaid tellimuse esitamiseks, joob oma kohvi vaikides. Paljud ajavad aga barista (kes on naisterahvas) või ettekandjaga juttu. Kusjuures barista laob espressosid letile sama kärmelt kui ta kõigile klientidele buon giorno ja ciao öelda jõuab.
Teenindajaid on siin kaks vahetust ja ükski neist pole enam esimeses nooruses. Sellised mõnusad ümmarguse kõhu ja halliseguse pea ning käbedad neljakümnele liginevad naisterahvad. Kuid seda sõbralikumad ja hoolitsevamad näivad nad olevat.
Buon giorno ei unune ei sisseastujal ega teenindajatel kunagi. See kõlab, nagu tunneksid kõik kõiki. Küllap enamik rahvast ongi selle linnaosa elanikud, kes enne metrooga kesklinna poole sõitmist ühe kohvi teevad.
Espressot on tassis vähem kui kaks supilusikat. Kuna kohv on tilluke, on ka kohvipaus lühike. Laua taha istuma jäävad vaid vanurid, kes seista tõesti enam ei jaksa, ja välismaalased.
Aga Gambarast välja astuvad kõik kuidagi reipamal sammul, kui sinna sisenesid.
Õhtuti pärast tööd käivad inimesed siit jälle läbi. Näiteks kaks ehitustöölise välimusega sõpra, kes tulevad igal õhtul õlut jooma. Alguses võtavad nad kahe peale ühe pooleliitrise pudeli, siis veel teise. Lõõbivad baristaga, laulavad, käivad vahepeal ukse taga suitsetamas.
Ah jaa, suitsetamise keeld on Gambaras minu meelest väga inimlikult lahendatud. Ukse taga on väike püstijalalauake tuhatoosiga. Seal saad siis oma drinki juua, kui tahad, ja suitsu teha. Katus on ka kenasti pea kohal, vihm ei saja märjaks.
Umbes kuue ajal pannakse baariletile punasele laualinale välja suupistete kausid. Suured kividega oliivid. Tillukesed juustuvõileivad. Marineeritud sibulad. Kartulikrõpsud. Neid võib sealt vabal volil noolimas käia – ja muidugi pakutakse sulle veini kõrvale neid veel lisaks, kui soovid.
Siin käib kõiksuguseid inimesi. Näiteks ühes lauas suudlevad noored armunud. Sealsamas kõrval istub väga vanapaar ja nokib mahla kõrvale krõpse. Leti ees ajab noor ema baristaga juttu ja baaridaam lõbustab tema väikest poega, kes kõrrega kakaod joob. Eile istusid siin kaks ameeriklannat, kes valjusti naersid ja veini jõid. Hommikul käisid kohvi joomas ja saiakest söömas kohalikud konstaablid, kuulivestid seljas.
Tundub, et siin on kõigil hea ja kodune olla. Sellepärast minagi selles kohvikus palju istusin. Lugesin, vaatasin inimesi, ja mõtlesin niisama. Ka sellele, et kohvik ei pea sugugi olema udupeene sisekujundusega ning pakkuma midagi tohutu keerulist ja kallist. Piisab, kui kohv ja saiad on maitsvad ning tervitus sõbralik.
Kahtlemata on selliseid kohvikuid selles linnas ja ka riigis veel palju. Aga kui ühe mõnusa koha juba leidnud oled, pole palju põhjust järgmist otsima hakata.
