tüüpilisi läti põllumehi

nimi: janis vinters. vanus: 35. 1600 ha maad (vili, raps, suhkrupeet). dakar 2007: 6. koht. (eesti meistrivõistlused enduros ja kestvuskrossis 2006: 2. koht).
väga mõnus tüüp.

uputatud husaberg, lumemootorratas, jäärada ja suletud maantee

laupäeva hommikul helistas volts (pildil) ja teatas, et tema on oma ratta jõkke uputanud. et ei saagi tulla snowhawkiga sõitma. "saba paistab ja nöör oli mul kaasas, ega ma esimest korda jõe peal ei ole," kirjeldas ta olukorda.


selleks ajaks, kui me ükskord raudsepa haanja rajale jõudsime selle veidra riistapuuga, mille kohta ei oskagi öelda, on see saan või tsikkel, oli voltsil igal juhul ratas välja tõmmatud. ja õhtul kõvatas ta sellega vist juba äksis. ainult 6 liitrit õli oligi tarvis mootorist läbi kallata, et temast jälle elulooma saada.
snowhawki proovimisega oli aga see paha lugu, et ootasime lund nagu mingit imeasja mitu kuud. vähemalt paarikümmend sentimeetrit on vaja, muidu sellega sõita ei saa. kui lumi tuli, sattusime meie tõnuga haiglasse (nüüd on ta sealt õnneks väljas). ja lõpuks polnud kedagi, kes sellega sõidaks.
mingid pildid said lõpuks ikka raudsepa abiga tehtud nii, et üks neist kõlbas kaane peale panna.



pühapäevane rannaküla võistlus oli paari nädala taguse tartu omaga võrreldes teine äärmus: kui tartus oli muda silmini, siis võrtsjärve ääres oli lihtsalt hirmus külm. mina tundsin pilte tehes puudust windstopperiga kinnastest, aga sõitjate nahas ei oleks väga olla tahtnud.
iseenesest tore, et atv-meestel on mingi üritus, kus nad saavad oma apastraate üksteisele näidata ja tol konkreetsel võistlemise hetkel ei künna nad mõnda suusarada üles ega kogu enda pea kohale tuliseid süsi. ja ehk jääb meeste nagu vaaderpass, kuusk, põld jt kogemustest neile midagi külge ka. aga natuke eluohtlik tundus see üritus siiski: kui rajal on korraga üle 50 neljarattalise, võiks väljas olla mõni lipuga kohtunik, boksiala võiks olla veidi suurem ja kindlasti tuleks kokku leppida selles, et vastassuunas ei maksa rajal sõita.
ja õhtul koju tagasi sõites oli pärnu-tallinn maantee loomulikult suletud. nagu eelmiselgi korral, kui pärnust tulin. siis oli üks auto lihtsalt kraavi sõitnud ja teda tõmmati parasjagu välja. pühapäeval juhtus aga konuvere kandis mitme hukkunuga õnnetus, millest kõik ilmselt juba kuulnud on. peab vist loobuma sellest suurel maanteel sõitmisest ja hakkama jälle järvakandi kaudu käima. väiksem liiklus ja vähem hullumeelseid möödasõitjaid.

kvaliteetaeg

kell on 12 läbi (öösel). koridorist on kuulda, kuidas üks laps teise järel üles ärkab ja karjuma hakkab, kui õde talle süsti tegema tuleb. ootame tõnuga oma korda. eile (see oli vist kolmapäeva öö, haiglas läheb ajaarvamine kergesti sassi) ärkas ta õudusest kisendades, ise üleni kuum ja läbimärg - oli seda süstimist ilmselt unes näinud. kui ta lõpuks maha rahustada õnnestus ja uinus, ei läinudki palju mööda, kui oligi päris õde päris süstlaga kohal.
veedame tõnuga tallinna lastehaiglas kopsupõletikuga kvaliteetaega. kindlalt nelja seina vahele suletud. koridori minna ei või. rääkimata "poodi sööma" ja loomulikult koju minemisest, nagu laps lakkamatult mangub. nii väikesele inimesele on keeruline selgitada, miks ta siin on ja peab reipalt taluma kõike, mis temaga ette võetakse. kuigi ta on igasugu süstide ja värkide puhul tegelikult uskumatult vapper. valades oma pahameele ja maailmavalu ema, kui isiku peale, kes kogu selle vandenõu taga ju kahtlemata on.
mis seal ikka. järgmine süst on kuue paiku hommikul. õdedel on vist magavatele lastele süstalt lihtsam sisse torgata, kui ärkvel olijaile. las emad siis tegelevad unest äratatud tagajärgedega ise.
eks me saame hakkama :)