sünnipäev oli

juuli, pakamägi

must kass ja valge kass

esmaspäev, põikma küla
ja ma käisin mootorrattaga sõitmas! ise sõitsin!

vanakooli krossimees

augusti algus, kapakross

tõesti tore film

uus lotte on tõesti tore film ja selle eest peab ütlema aitäh jannole, heikile ja veel vist sadadele headele inimestele. ja väga tahaks teada, kellel tuli suurepärane idee panna onu klaus saare murdes rääkima. sellel oli natuke "vötame mönuga" efekt, aga isegi lahedam. balletiepisood meeldis mulle ka.

juubilar tantsuhoos

laupäev, käsmu

kust nad kõik tulevad

sõber soovitas oma blogis robert frippi kuulama minna. kui siis nädalavahetusel netist piletit osta üritasin, olid eilse pühavaimu kontserdi omad ammu välja müüdud. läks käiku plaan b - meie lähedal juuru kirikus laulsid vennad urbid. aga jäime ka seal sõna otseses mõttes ukse taha vihma kätte. tunnine jalutuskäik kiriku pargis oli muidugi huvitav. eelistasin seda enese pressimises teiste kaaskannatajate vahele kirikusse. selline pole teab mis muusikaelamus. kahjuks kostis laul õue vaid õrna kajana.
igal juhul on muusikahuvilisi rohkem, kui kontserdipaikadesse kuulama mahub.

grissom

ma olen suur csi fänn. see on suur rõõm, kui mõnel õhtul satub kordusosade hulka see kõige esimene vegase oma. lõpus ma tavaliselt küll magan, und ei võida isegi grissom ja tema sõbrad. vegase meeskonna pealik on tegelaskujuna eriti hästi välja kukkunud, ta on selline kiiksuga, aga inimlik ja minu meelest mõistlik tüüp. miami superkangelane ei istu mulle seevastu kohe üldse.
eilses osas lahendas grissom ühe automüüja mõrva. tapetu kolleegile, kes talle sujuvalt kaupa pähe määrima hakkas, ütles mees lakooniliselt: see [uus auto] ei ole loogiline investeering. lause tuli siis meelde, kui täna viking motorsis käisime, kus väljas üks helesinine unistuste kabrio. hind üle 800 000. see ei kõla tõesti loogiliselt. täiesti pandava kasutatud saabi kabrio saab ka 150 000 eest. üks sõber ostis põhimõtte pärast dacia logani, mille hind uuest peast veidi alla 100 000 - oma eelmiste uuena ostetud autodega oli ta hävinud vähemalt sada tuhat või rohkem. nüüd ei ole see lihtsalt võimalik.
ah, jah, ja minu 900 mootor lendas vastu taevast, sest sõitsime mõnda aega katkise õlipõhjaga...

loodusnähtused

käsmu, laupäev
tegelikult oli ühel vahval vanaproual sünnipäev. ja käsmu lahe kohal olid öösel virmalised. mina nägin esimest korda. ja järgmisel päeval lõi kehtna kandis kõvasti äikest. vihma sadas nii, et ei näinud auto aknast teed ja oleks äärepealt mahakukkunud oksale otsa sõitnud. tsiklimehed said poole minutiga aluspesuni märjaks.
sellised loodusnähtused.

3. päev lasteaias

esimesel hommikul olin tõnu lasteaeda jättes õhinat täis. nagu oleks mingisse teise, vabamasse maailma astunud. esimesed tunnid kulusid millelegi nii heale, mida pole aastaid teinud. nüüd olen kaks päeva temaga istunud seal, kahju hakkas väikesest inimesest. täna võtsin igavuse peletamiseks kaamera kaasa. neid väikesi kurvameelseid tüüpe on seal veelgi, aga teised on palju vapramad kui tõnu. kas see on lohutus, et ta on kõige väiksem?

pyramiid

ka sel aastal toimus üritus stiilis 60ndate lõpu kehakultuuriteaduskond pluss 80ndate laste- ja noorte spordikool. ja väga lõbus oli. suur aitäh, emme!

dagö

sõidad poolteist tundi üle mere ja kui siis jalad kuskil vaikses lahesopis vette pistad, on selline tunne, nagu oleksidki kohale jõudnud. enam pole vaja kuskile minna. suur rahu.
leidsime tõeliselt mõnusaid rmk majakesi ja puhkekohti sealt saare pealt. nad on kõvasti vaeva näinud. vast need paigad mõnda aega kestavad ka enne kui aeg ja heavy-userid oma töö teevad. ja kuigi need kohad on kõigile võrdselt avatud, leidus ikka mõni kõvem mees, kes tee peale lindi lihtsalt ette tõmbas, et keegi teine ligi sõita ei julgeks. kuigi ruumi jätkus rohkem kui ühele seltskonnale. kui sa juba oled nii tegija vend, osta siis oma krunt ja pane sinna tõkkepuid ja keelumärke ette nii palju kui kulub.
hiiumaal see veel töötab, et kui kaardilt leiad teeotsa, mille äärde maju märgitud pole, satud suure tõenäosusega inimtühja paika. aga selle järgi otsustades, mis kassari kandis toimub, ei jätku sealgi vist seda lõbu kauaks. reedel tagasi tulles oli praamijärjekord saareletahtjaist igal juhul hiiglama pikk.

joonistaja

juuli, pakamägi

meie küla poiss

eile oli kohilas kaks toredat külaüritust. kross ja kaparock. vahva, kui kodu lähedal selliseid asju korraldada viitsitakse. käisime mõlemat vaatamas.
tanel on teist põlve krossisõitja. eile olid kõik meie küla tarmod-artud ja teised targad tal ja paarimees russil parves ümber. kuidas nad üldse sõidetud said. tanelil on veider komme kleepsuga rinnanibud kinni teipida, et need hõõruma ei hakkaks.

lärm, pealtvaatajanna ja julgestaja

eelmisel laupäeval kiviõli tuhamäel mäkketõusuvõistlustelt

kursa kokkutulek

eks igal ole oma kursa kokkutulek omamoodi. mina õppisin aastatel 1997-98 eau claire´s wisconsini ülikoolis isand sorose raha eest. juhuslikult elas seal ja õpetas samas koolis kunsti tiit raid. tema ja ta abikaasa ann olid mulle ja erinevatel aegadel veel toomasele, mardile ja kadrile ajutise ulualuse andjateks ja sõpradeks. ma ei ole neid ja teisi sealkäinud näinud seitse aastat. täna istusime olde hansas. vanad hääled, lõhnad ja pildid, mille peale ei ole ammu mõelnud, tulid jälle meelde. nagu tiidu maja lähedane tamm ja raudtee, mis esimestel öödel tegi hirmutavat häält, sest midagi sellist polnud ma kunagi kuulnud. või the joint, mõnus peaaegu euroopalik baar water streetil, mis meile kõigile üle kõige meeldis. eelkõige annile meeldivad ikka head road (ja kohalikke parematesse söögikohtadesse vedasid nad meid kõiki) ja tiit nokitseb ikka veel oma väikese suvemajakese kallal, mis neil hoovi peal seisab ja kus nüüd saavat juba sõpradega õhtust süüa.
minu ameerika kogemus ei olnud kohapeal veidral kombel eriti meeldiv. ma ei osanud selle programmi kohati jaburate reeglitega leppida ja kohati tundus, nagu oleksin üheksa kuud vangis olnud seal teisel pool ookeani. tegelikult polnud asi nii hull ja igasuguseid toredaid asju juhtus selle aja jooksul.
aitäh, tiit ja ann!

väga-väga kahju

aitasime eile sõpradel ühte pilti välja lõigata-puhastada. mõni inimene on selline, kes jääb alati kas juhuslikult või meelega kaamera eest varju. näiteks minu ema hakkab ka valju häälega protesteerima, kui temast pilti tahetakse teha. ja siis võib üks kord tekkida olukord, nagu nüüd, et ei olegi sellest inimesest, kes ju ometi on väga kallis, (peaaegu) mitte ühtegi pilti. millest on hirmus kahju. millegipärast arvan, et pildid aitavad inimesi paremini meenutada. eriti neil, kes neid näiteks kunagi lastena nägid ja enam hästi ei mäleta. või ei ole üldse kunagi näinud.
see, mis meie sõbra emaga juhtus, on aga täiesti uskumatult julm ja ebaõiglane. tunneme südamest kaasa.