eile, tuula külas keila lähedal
sattusin eile “väljakutsele”. iseasi on see, miks inimesed ei suuda rahulikult oma asjadest rääkida, vaid peavad tingimata räigelt peale hüppama sulle juba esimese telefonikõne ajal. ma saan aru, et see ajab närvi, kui sinu vanaisa maa kõrvale hakatakse krossirada ehitama ja kui selle ehitusega ei ole (võibolla) kõik korras, nagu peaks. aga minus tekitab väljakutsuv suhtumine umbusku ja eelarvamusi, kui neid sugugi vaja ei oleks. mis värk sellega on, et ei saa mõistlikult suhelda üksteisega?
isand kiiler, kes krossiraja autor, on muidugi täiesti uskumatu tegelane. niipalju, kui ma aru saan, puuduvad tal selle olulise keskkonnamõjuga objekti rajamiseks igasugused load ja kooskõlastused. ainus, mis tal vist olemas on, on kokkulepe maaomanikuga. tule jumal appi… need naabrid söövad ta kõige naha ja karvadega ära, sest “meie kinnisvara väärtus kohutavalt langeb”, kui selle kõrval tegutseb krossirada. tänapäeval on igaüks ju suur kinnisvaraekspert.
ja kross häirib nii hirmsasti - eriti neid, kes oma vanaisa maa peal sugugi ei ela, vaid pesitsevad kenasti keilas. kross on jube, aga maniakaalse naabrimehe trimmer, muruniiduk või mootorsaag ei ole, sest “sellest saan ma aru, talvepuid on igaühel vaja, aga kross on hobi”.
vot, ei ole vaja tegeleda hobidega, sest see käib naabritele närvidele. elage parem tikutopsis ja niitke muru, see on üldiselt aktsepteeritav tegevus. või veel parem, jooge ennast täis, see ka ei häiri kedagi.
kiiler teeb muidugi karuteene kõigile, kes tõesti tahaks mõistlikult planeeringuid järgides ja kokkuleppeid sõlmides mingit üritust korraldada või mõnda rada ehitada. jube keeruline on pöörduda kellegi poole sellise plaaniga, kui suure tõenäosusega sinusse juba ette vaenulikult suhtutakse. sind üldse tundmata.
ei oskagi midagi muud öelda, kui et olge meheks, keila kandi rahvas!
