sledging home from the store

tõin eile linnast 3 head asja.
1 teater.muusika.kino avaldas oma 20 aasta intervjuude best of kogumiku. juhan viiding, erkki-sven tüür, priit pärn, hardi volmer, jne, jne, peaaegu 900 leheküljel. vaat see on eesti kultuur. ja küll seda raamatut oli raske kätte saada - ühes rahva raamatu poes oli see otsas ja teises poes kulus oma 15 minutit, enne kui nad üles leidsid, kuhu oma viimased 6 eksemplari toppinud olid...
2 jaan tätte ja marko matvere viimane album "vana kuub". asjad võivad ju olla lihtsad ja samal ajal head?
3 jääääre viimane. nad on nagu vana harjumus, millest on võimatu loobuda. aga see on hea harjumus.

i brought 3 good things from the town yesterday.
1 teater.muusika.kino published their interviews best of over 20 years. juhan viiding, erkki-sven tüür, priit pärn, hardi volmer, etc, etc, on almost 900 pages. this is estonian culture for you. and boy did i have a hard time getting my hands on this book - it was sold out in one of the rahva raamat stores and in the other one it took like fifteen minutes before they found where they had stuck the last 6 copies...
2 jaan tätte and marko matvere´s latest album "vana kuub". things can be simple and at the same time good, can´t they?
3 the latest by jäääär. they are like an old habit that is hard to die. but a good habit.

of what you are shown

foto.diibi küljel on viited time´i ja reutersi aasta parimatele fotodele. neid vaadates torkas silma, kui kitsas ja enesekeskne on maailm ameeriklaste jaoks. või pigem kui väike on see maailm, mida neile näidatakse. näiteks illustreerivad time´is iraagi sõda ainult pildid ameerika sõduritest, kes seal sõdivad, või kes on seal kannatada saanud. reuters näitab seda aga ka iraagi vaatenurgast. american photo detsembrinumbris oli samal teemal lugu - kuidas ameeriklastel jäävad nägemata head pildid, mille sageli on teinud ameeriklased ise. mina sain sealt aru, et väljaanded kardavad sageli trükkida materjali, mis võiks kuidagi "mustata" ametlikku või üldlevinud arvamust sellest, milline on elu. oma kogemuse ja nähtu põhjal oskan öelda, et eestis on küsimus sageli piiratud trükipinnas ja toimetaja eelistustes - mis sageli kalduvad hindama teksti illustratsioonidest olulisemaks.
mis iganes. siin tagadil on talv. mõni tunneb siin võibolla oma käekirja ära...

at the foto.diip.ee site there are links to time´s and reuters´ pictures of the year. looking at these it struck me how narrow and selfcentred the world is for the americans. or rather, how small the world is that is shown to them. in time, the war in iraq for example is only depicted by the american troops who are battling there of who have suffered. in reuters, they also show it from the iraqi side. american photo had an article in their december issue about this - why americans miss out on great pictures that are often taken by americans themselves. i gathered from the story, that the publications are often afraid to print stuff that could somehow "offend" the official or mainstream version of life. from what i know and have seen, in estonia it is often a question of limited space and of the editor´s priorities - which tend to favour text over illustration.
anyway, it is winter here in tagadi. some of you may recognize their handwriting...

thanks

käisin pühade ajal kodus. tegime tavalisi jõuluasju - käisime surnuaias, ehitasin aeda lumelaterna, jõuluvana oli naljakas ja laps natuke kartis teda, oli natuke külm, aga samas ka väga soe. suur aitäh kõigile, kes on olnud head või kes on lihtsalt olemas olnud...

ps täieliku üllatusena sain patarei vangla fotokonkursil teise koha
i went home for christmas. we did the usual christmas stuff - went to the cemetery and built a snowlantern in our yard, there was a santa claus who was funny and whom the child was afraid of a little, it was a little bit cold but at the same time warm. thank you so much to everybody who has been kind to me or who has just been there...

ps this came as a total surprise but i won second prize at the patarei prison photo contest

neighbours

olin eile naabrile lapsehoidjaks ja mängisime natuke võrkpalli.
ja kui täna jalutama läksime, tegi üks külapoiss oma tsikliga väikese tiiru tee peal, mis põldude vahel jookseb. edasi-tagasi, edasi-tagasi. külma oli oma miinus viis kraadi, aga tema sõitis mootorrattaga. see meenutas selle aasta esimest jaanuari, kui kullo külgkorviga väikese tiiru tegi. siis oli veelgi külmem.
igal juhul oli see täna päris hea tervitus talvele.
i was babysitting a neighbour yesterday and we played some volleyball.
and today as we went for our walk one of the boys in the village was testing his old bike on a road that runs between the fields. back and forth, back and forth. it was around minus 5 degrees celsius outside, and he was riding a bike. it reminded me of this years new years day when kullo took the sidecar for a spin. it was even colder then.
anyway, this was a real welcome for the winter today.

survivor

ühe puu otsas, mis seisab tagadilt tallinna viiva tee ääres, on ikka veel õunu...
there are still apples on a tree that stands by the road which leads from tagadi to town...

stream

kui paar päeva tagasi jalutamas käisime, märkasin, et pajudel olid urvad, nii soe oli olnud nii kaua aega. kuid nüüd on siinkandis lumi maha sadanud.
eile käisime jahimeeste onni juures, kus augustis kullo sünnipäeva pidasime. seal läheda voolab angerja oja - kunagi oli see jõgi. tõnu meelest oli kohutavalt naljakas ennast oja kallast mööda alla veeretada. veeni ta ei jõudnud, kuid hirmasti nalja tegi see, kui ma karjusin, et ei tohi, ja viskasin kõik oma kaamerad ja fotovarustuse maha, et teda päästma joosta.
some days ago when we went walking i noticed that the willows had catkins, it had been so warm for so long. but now the snow has come down in these parts.
yesterday we went to the hunters´ hut where we celebrated kullo´s birthday in august. a stream flows buy there called angerja (or eel´s) - it used to be a river once. tonu found it extremely funny to let himself roll down along the bank of the stream. he didn´t reach the water but it made him laugh like hell when i was shouting not to do that and dropped all my cameras and gear to run to rescue.

local store

õhtuti, eriti reede õhtul, koguneb kohaliku poe ette igatsugu rahvast. suvel võivad pingi peal istuda lapsed, või vanemad mehed, kes joovad õlut ja ajavad lolli juttu (mõned neist jäävad ööbima kuni järgmise hommikuni). talvel, kui külm on, on seal peamiselt nooremad kutid, kes üksteisele oma kärusid (nagu vana lada või civic või midagi taolist) demonstreerivad.
at nights, especially at friday nights, in front of the local store all kinds of people gather. in the summer there might be children sitting at the bench, or elder guys, drinking beer and talking rubbish (some of them stay to sleep over till the next morning). in the winter, when its cold, its mostly younger guys who show off their rides (old ladas and civic and the like) to each other.

pitching for a tv programme

suvel sattusime vist esimest korda vaatama briti teleseriaali nimega heartbeat. see jookseb soome yle1-s tavaliste päevade hommikul 9-10 ja räägib ühest väikesest briti linnast 60ndatel. praegu seda kirjutades saan aru, et see kõlab nõmedalt, aga tegelikult on see väga lahe sari! tegelased on tõeliselt naljakad (mulle isiklikult meeldivad kõige rohkem baaripidaja oscar ja vana pollar alf, kes sööb oma töölaua taga pidevalt kõvakskeedetud mune ja joob teed), nad kasutavad hulganisti stiilseid vanu autosid ja mootorrattaid ja lood ise pole ka halvad, muusikast, rõivastest ja soengutest rääkimata.
i think that it was in summer when we first happed on a british tv show called heartbeat. it runs on finnish yle1 every workday morning from 9 to 10 and its about a small english town in the 60es. when i´m writing this i know that it sounds lame but the show is really fun! the characters there are really funny (my personal favourites are oscar the barkeeper and alf the old copper who is eating hardboiled eggs and drinking tea all the time at his desk) and they use lots of old stylish cars and motorcycles and the storyline is not bad either, not to mention the music, clothes and hairstyles.

first attempt

no ja ega ma ei mallanud ju seda suurendusaparaati oodata. läksin uudishimust lihtsamat, skanneri teed...
kaie, kribu ja tõnu on siin. üks ei ole päris terav kahjuks. ma ei ole ju ammuuuu enam filmikaameraga pildistanud.

two technicians

meil käisid nädalavahetusel mõned väikesed ja suured külalised. siin õpetab tonu oma nooremat kolleegi, milliseid toredaid lollusi on võimalik ette võtta videomakiga...
ja eile öösel ma ilmutasin oma esimese mustvalge filmi. tegime mustvalgeid pilte kunagi isaga, kui väike olin, aga tehnilisest küljest ei mäleta ma küll mitte muhvigi. nii pidingi kõvasti lugema ja nüüd ei jää vist muud üle, kui harjutada. jõuluajal toon pärnust isa vana suurendusaparaadi, siis saab piltide tegemist proovida...
we had some big and small visitors over the weekend. here tonu is teaching his younger friend mart what fun stuff one can do with a video recorder...
and last night i developed my first ever b&w film. i did some of this b&w stuff with dad when i was a kid but of the technical details i remember nothing. so i had to do some reading and now i guess there is nothing left to do but practice. at christmas i´m gonna bring dad´s old enlarger from pärnu and then i can take a shot at printing...

weekend

in the woods

käisime täna metsas, muud ei miskit
we went to the woods today, nothing else

nothing

olen nädal aega haige olnud ega ole miskit erilist teinud. nõme.
eile käisime siiski palukülas ja hiljem kollil. see kuju on priidu tehtud.
ja eelmisel nädalal ilmus ekspressis see lugu milanost...
for about a week i have been ill and have done really nothing. it sucks.
still, yesterday we went to paluküla and later to kolli. this is a statue that priit has made.
and last week ekspress printed this story about milan...